KALAA, SIPULIA JA SETOKULTTUURIA!
Viron ulkomuseossa Rocca al Maressa Tallinnassa järjestetään lauantaina 3.10. kaksi mielenkiintoista tapahtumaa: setojen Mihklipäivän juhla ja samaan aikaan juhlitaan museossa myös vanhauskoisten Peipsiveeren Sipuli- ja kalapäivä -tapahtumaa. Ja Peipsiveeren vanhauskoisten ja setojen pihapiirihän ovat vierekkäin museossa. Eli lauantaina sinne!
Näin ulkomuseo kertoo tapahtumasta etukäteen viron kielellä (suomeksi raportti kuvien kera sunnuntaina):
Laupäeval, 3. oktoobril peetakse Eesti Vabaõhumuuseumis koos Piiriveere sibula ja kala päevaga Seto mihklipäeva. Seto talu ja vene vanausuliste kalurimaja vahelisel platsil on võimalik osa saada mihklipäeva palvusest ja ehedast seto kirmaskist – kuulata saab leelot ja pillimängu, maitsta oinaruuga, proovida rahvusjooki ehk hans`at. Laadalt saab igaüks midagi talveks oma keldrisse või külmkappi soetada.Seto mihklipäeva kombestikku avab meile peavarahoidja Elvi Nassar. 
Mihklipäevaga lõppes sügisene põllutöö ja loomade karjatamine. Kõik välitööd pidi tehtud saama, et saaks rahus hinge tõmmata. Rehepeksugagi tuli valmis jõuda, sest vastasel juhul oli järgneval aastal karta viljaikaldust või koguni rehehoone põlemist. Õigeusu kombe kohaselt paastuti enne suuremaid pühi. Mihklipaastus, mis kestis nädal aega, söödi köögivilju ja kala, palju tarvitati toiduõli, kuna kõik piima- ja lihasaadused olid keelatud. SETOD TÄHISTASID MIHKLIPÄEVA LAUSA KAHEL PÄEVAL: 12. oktoobril maamihklipäeva, 14. oktoobril vene mihklipäeva. Lisaks pühitseti Setomaal 21. oktoobril ka mihalapäivä, mis oli pühade peainglite Miikaeli, Gabrieli ja Rafaeli mälestuspäev. Karja- ja viljaõnne tagamiseks peeti mihklipäeval külakabelites (tsässonates) palvusi. Mihklipäeva hommikul palvetati ka kodus: kogu pere laskus kolm korda põlvili palves, et kõigevägevam aitaks üle elada külma talve ja pika kevade. Mõnel pool kutsuti tallu preester (papp), kes ikooniga ümber rukkipõllu ja karja käies ning ristivett pritsides vilja ja loomi õnnistas. Tänuks anti papile oina kaelaliha ja odrakaraskit. Maamihklipäeva peeti pühaks – ei peetud soovitavaks õues töötamist, keelatud oli metsaminek. Mitmes Setomaa külas peeti kirmaseid, sõideti sugulastele külla, võeti ka ise külalisi vastu. Petseris peeti kirikupüha, toimus ka suur mihklilaat. Mihklipäevaks tapeti oinas/lammas, millest keedeti suppi (oinaruuga), looma saba söödeti karjasele. Karjaõnne tagamiseks viidi kirikute juurde kogunenud santidele-palvetajatele lambapäid. Kodudes küpsetati pirukaid ja odrakaraskit, pruuliti õlut. Pidutseti koos sugulastega paar-kolm päeva, vene mihklipäeval hakati koju minema. Juhtus sedagi, et vahepeal oli lumi maha sadanud ning vankril kojusõit kulges üsna vaevaliselt. Mihklinädal oli kalg (kõva) nädal, mistõttu püüti kapsad hakkida ja hapnema panna nädal enne või pärast seda aega. Selleks, et loomasöödast puudust ei tuleks, pandi mihkliööl heinte peale luud, reha ja koot. Viimane oli mõeldud varga või vanakuradi nuhtlemiseks. Mihklipäeva ilm ennustas järgnevat talve- ja kevade ilma: olid puulehed langenud, oli oodata kena kevadet, kui mitte, oli karta külma jüripäeva; hilised maasikaõied tähendasid viljakahju, õied õunapuul aga mõne pereliikme surma.
Foto: Eesti Vabaõhumuuseum
Vastaa